Sihtasutus Archimedes Kontakt Otsi

Koju tagasi pöördunud teadlased: tähtis on Eestiga sidet hoida

Mattias Jõesaar

Kristjan Jaagu stipendiumi toel välismaal doktorikraadi saanud arheokeemik Ester Oras (Cambridge’i Ülikool) ja materjaliteadur Glen Kelp (Texase Ülikool Austinis) töötavad mõlemad Tartu Ülikoolis teaduritena. Nad rääkisid, kuidas hakkasid välismaal tegelema täiesti uute valdkondadega ja andsid soovitusi edukaks kandideerimiseks ja tagasipöördumiseks Eestisse.

Glen Kelp ja Ester Oras / Autor: Greta Roosaar


Millega te igapäevaselt tegelete?

Ester Oras (EO): Mina tegelen igapäevaselt arheoloogiaga, uurin sadade ja tuhandete aastate vanust kultuuripärandit, aga kasutan selleks erinevaid loodusteaduslikke meetodeid. Olen analüütilise keemia vanemteadur ning minu uurimisobjekt on muistne materjal.

Uurin arheoloogilist materjali ja mina selgitan analüütilise keemia meetodite abil välja, näiteks mis ajast on see ese pärineb, millega on tegemist. Nii võib teada saada, mida inimesed tuhandete aastate eest sõid, kust nad pärinevad, kuidas nad rändasid, kuidas oma esemeid valmistasid, milliseid tehnoloogiaid kasutasid.

Glen Kelp (GK): Mina lõpetasin doktorikraadi suhteliselt hiljuti [2018. aastal – toim.] ja jätkan sellega, millega doktoriõppes pooleli jäin – arendan metapindasid sensor rakendusteks. Piiriülene koostöö endise juhendajaga vähiraku sensori kallal käib samuti edasi.


Kuidas te jõudsite ühe eriala juurest teisteni? Glen, sa ju said doktorikraadi füüsikas ja Ester oli varasemalt õppinud ajalugu ning sai doktorikraadi arheoloogias?

GK: Tänapäeva konkurentsis on puhaste traditsiooniliste teadustega raske ellu jääda, tuleb leida valdkondi ühendavaid teemasid. Uurimisgrupis, kuhu läksin, ühendatigi bioloogiat, füüsikat ja meditsiini. Sealt sai alguse biomolekulide sensorite arendamine. Kui enne vaadati asja teoreetiliselt, siis lõpuks jõudsime välja biosensoorika ja vähirakkude tuvastamiseni tehnoloogiateni. Minu tööks on kujundlikus mõttes anda vähiravijatele silmad.

EO: Keskkoolis olid minu lemmikud ajalugu ja keemia. Valisin lõpuks ülikoolis ajaloo ning sealt edasi arheoloogia, kuna see võimaldas minevikule n.ö  käed külge panna.

Ma tegin oma doktoritööd ka väga humanitaarsel teemal. Cambridge’is tutvusin arheoloogia ja loodusteadustega tegelevate inimestega ja sain järsku aru, et nende kahe teema vahel on väga hästi võimalik seoseid luua. Varem ei tulnud ma selle pealegi.  

Hakkasin end ise rohkem harima ja sellega tegelevate inimestega suhtlema. Kuna keemiahuvi oli keskkooli päevilt olemas, siis see ei olnud midagi ilmvõimatut. Keemia juurde jõudmine on väga hea näide sellest, kuidas välismaal õppimine pole lihtsalt kraadi omandamine või raamatukogu külastus.

Pärast seda tulingi Tartu Ülikooli järeldoktorantuuri analüütilises keemias. Õnneks siinne analüütilise keemia juhtfiguur professor Ivo Leito oli väga avatud sellisele koostööle ja suuresti tänu temale juhtuski see, et tegelen nüüd analüütilise keemiaga.

Cambridge’i Ülikool / Allikas: goodfreephotos.com


Glen, sa õppisid Kristjan Jaagu stipendiumi toel Texase ülikoolis Austinis. Ester, sina õppisid Cambridge’i ülikoolis. Ühendriigid ja Ühendkuningriik on teadupärast õppimiseks vägagi kulukad sihtkohad. Kas sa oleksite saanud ka ilma stipendiumita seal õppida?

GK: See on kõigile teada, et USA-s ja isegi kõrghariduses on raha A ja O. Ameerikas ei toimu mitte miski, kui raha pole, isegi arsti juures ei saa käia. Ilma Kristjan Jaagu stipendiumita ma sinna minna poleks saanud. Õnneks sain Kristjan Jaagu stipendiumi abil maksta ka õppemaksu. See, milliseid summasid inimesed kõrghariduse eest välja käivad ja kui palju on õpingute lõpuks võlgu, ei suuda siinsed inimesed isegi ette kujutada.

EO: See oli minu elus ikkagi tähtsündmus, et ma sain Cambridge’i ülikooli minekuks stipendiumi. Ma olin kogu aeg alates bakalaureuseõppest õpingute kõrvalt töötanud ja sain aru, et ma ei saa akadeemias teha kõike, mida tahaks.

Kui sain teada, et ma saan Cambridge’i minna ja mulle makstakse kinni elamine ja õppemaks, siis ma tundsin, nagu ma lendan [naerab]! Mis tahes teisel moel oleks see olnud välistatud. See on õudselt vajalik ja äge stipendium, et inimesi toetada! Kuigi just priisata ei saanud, elasin ilusasti ära ja ei olnud probleemi.


Glen, milline on Texase ülikooli tase võrreldes näiteks Tartu Ülikooli doktorantuuriga?

GK: Mis puudutab taset, siis Eestis on väga palju väga kõrgel tasemel tegijaid, aga seal on kõik sellised. Ma pidin läbima üsna palju loengukursuseid esimesel aastal ja see oli üsna karm andmine. Seal oodatakse alati, et oleksid kõige parem. Sinna on kokku tulnud inimesed, kes tahavadki olla parimad. Ma olen alati olnud sisemiselt motiveeritud inimene, aga sain seal teada, mis tunne on olla ka pidevalt väliselt motiveeritud.

Sealne doktorantuur kujunes igapäevaseks töölkäimiseks. See aeg oli ka üllatavalt pikk. Kui alguses vaatasin, et õpe kestab viis aastat, sain koha peal teada, et füüsika doktorantuur lõpetatakse keskmiselt kuue ja poole aastaga. Lõpuks läks mul seitse aastat. Õnneks Archimedes lubas mul seal esialgselt lubatud viie aasta asemel seitse aastat olla. See on küll asi, mida oleks tahtnud enne teada [naerab].

Texase Ülikooli peahoone Austinis / Autor: Larry D. Moore


Kristjan Jaagu kraadiõppe stipendium eeldab, et pärast õpingute lõppu naasete Eestisse ja asute tööle välismaal saadud kraadi nõudval erialal? Kui keeruline see nõue teie jaoks oli? Kas õpingute lõpus tekkis tunne, et tahaks ikkagi koha peale jääda?

GK: Kuna ma seda teadsin, siis see oligi plaan. Polnud probleemi tagasi tulla, kuigi USA-s oli minu valdkonnas tööandjate valik palju laiem. Samas ei tähenda lai tööandjate valik, et tööle saamine oleks lihtne. Need, kellega USA-s koos lõpetasin, ei saanud esimese aasta jooksul keegi erialasele tööle.

Mul polnud pärast doktorantuuri Eestis kohe töökoht olemas, kuid hoidsin seitse eemalviibitud aastat siinse juhendajaga kontakti. Hoidsin end Eesti eluga pidevalt kursis ja teadsin, millised on võimalused siinses akadeemilises maailmas. Selle abil leidsin Eestis inimestega ühise keele ja ühise tee. Võimalused arenevad Eestis tunduvalt kiiremini, kui nendes ülikoolides, kus ma USA-s olin, sest seal on need võimalused juba ammu loodud.

EO: Mul oli samamoodi – kuna see tingimus oli juba teada, siis see polnud piirang, vaid andis selge plaani Eestisse tagasi tulla. 

Mina tundsin, et keemia ja arheoloogia sidumise valdkonnas annab midagi väga suurt ära teha. See on pulbitsev pott, kus on palju võimalusi end teostada. Seetõttu lõin ka professor Leitoga kontakti väga varakult.


Kuidas te kommenteerite stipendiumiga seotud asjaajamist? Kui keeruline see oli?

EO: Suhtluse poole pealt pean ütlema kiidusõnad – Archimedes on väga vastutulelik ja alati valmis arvestama muutuva elukorraldusega. Ettepanekuid võetakse väga hästi kuulda. Nüüd on ka reeglid leebemaks läinud, mis teeb asja stipendiaatidele veelgi lihtsamaks. Samuti on taotlemine lihtsamaks läinud – vanasti aeti asju paberi peal, täna saab üle veebi taotluse esitada.

Minu jaoks oli veidi keeruline doktorantuuri jaoks järje ajamine, mis kuupäeval sa täpselt midagi tegid. Ma käisin vahepeal välitöödel ja seetõttu ei olnud pidevalt oma koduülikoolis ja seda oli keeruline põhjendada.

GK: Minu jaoks ei olnud asjaajamises midagi keerulist. Algul avalduse kirjutamise ajal olid mõned ebatäpsused, aga need said lahendatud. Vahearuanne oli nagu lühikokkuvõte oma tööle, mida kasutasin edaspidi mujalgi. See pani mõnes mõttes end kokkuvõtteid tegema.

Olen näinud palju aruandlusi ja see oli suhteliselt mõistlik. Mis puudutab täpsete kuupäevade lugemist, siis seda nõudis meilt viisa tõttu niigi USA ametkond ja seda pidi niikuinii tegema. Eesti-poolne aruandlus oli sellega võrreldes ikka lihtne.


Kas ja kuidas tunnetate praegu Eestis töötades välismaise kogemuse mõju?

EO: Minu meelest oli see pääsemine konnatiigi mentaliteedist. Kui mul poleks seda kontaktide võrgustikku ja kogemust, oleksin ilmselt täna siin õnnetu. Praegu olen kursis, mis toimub tipptegijate laborites, olla nendega ühenduses, saada tagasisidet ja koos kirjutada projekte. Ma pole kindel, kas ma üldse oma erialaga täna tegeleksin, kui oleksin Eestisse jäänud.

GK: Mul on raske ennast võrrelda, kuidas ma oleks siis olnud, kui poleks sinna läinud. See oli lihtsalt üks võimalus, mis muutis mind teistsuguseks inimeseks – ma loodan, et paremaks nii endale kui teistele. Ilmselt andis see juurde julguse mõelda laiemalt.


Mida soovitaksite neile, kes praegu kandideerivad Kristjan Jaagu stipendiumile? Kas on midagi, mida oleksite tahtnud ise enne kandideerimist teada?

EO: Esiteks: kui on tahtmine ja soov Eestisse tagasi tulla, tuleks siinse rühmaga kontakti hoida.

Teiseks: märgata, kasutada ja luua ise endale võimalusi. Käige ja kuulake korüfeesid ja tipptegijaid.  Seda võimalust meil Eestis tihtipeale pole, sest neid pole meil paratamatult võimalus Eestisse kutsuda.

Kolmandaks: ülekantavad oskused – mina harisin end küll väga palju ajakasutuse, enesekehtestuse, kiirlugemise, projektikirjutamise ja keelte vallas. Nendest on tulevikus hästi palju kasu.  Kui vähegi aega ja energiat üle jääb, siis tuleks nendega kindlasti välismaal tegeleda.

Kandideerijale tuletan meelde, et julge hundi rind on rasvane. Oluline on minna sinna, kuhu tahad minna, sest siis on motivatsioon kõrgem. Mõelge varakult doktoritöö sisule ja vormile. Samuti tuleks leida juhendaja, kellega on kohe alguses hea klapp. Kui alguses suhtlus ei suju, siis elu näitab, et seda ei juhtu edaspidigi. Meeskond on väga oluline.

GK: Polegi suurt midagi lisada. Põhiline on see, et võimalusi tuleb kasutada. Pelgalt teadmisest, et võimalus on olemas, ei piisa.

Kristjan Jaagu stipendiumiprogramm on Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Sihtasutuse Archimedes koostöös algatatud riiklik stipendiumiprogramm, mille eesmärgiks on tugevdada Eesti kõrgkoolides pakutava hariduse rahvusvahelisust ja lõpetajate konkurentsivõimet tööturul.

VIDEO: Vägevaid Erasmuse projekte saab teha ka suurlinnast väljaspool!

Karol Sepik

Haapsalu Kolledži eestvedamisel läbi viidud Erasmus+ strateegilise koostöö projekti teostamise kogemusest räägivad projektijuht Tiina Alasoo ja liiklusohutuse õppekava kuraator Heli Ainjärv.

Projektiga valmis sõidukijuhtide tippkoolitajate rahvusvahelise koostööna kõrgetasemeline õpik ning viidi läbi suurt huvi äratanud konverents „Teooria ja praktika mootorsõidukijuhi koolituses“.

Erasmus+ strateegilise koostöö projektide taotlustähtaeg on juba 24. märtsil! Huvi korral võta ühendust sabina.sagi@archimedes.ee

Kristjan Jaagu stipendium aitab unistusi täita

Anni Sahkur

Romantiline Pariis on maailma populaarsemaid reisisihtkohti. Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri tudeng Joanna Lättemägi otsustas sinna aastaks elama ja õppima suunduda. Kohtun temaga video vahendusel, et teada saada, kuidas selline valik sündis ja millega ta seal tegeleb.

 

 

Õpid hetkel Kristjan Jaagu stipendiumi toel Pariisis, mida sa seal teed?

Olen praeguseks hetkeks Eestis läbinud kolm intensiivset õppeaastat viieaastasest integreeritud õppeprogrammist.  Otsustasin, et neljanda õpinguaasta võiks läbi teha hoopis Pariisis.

 

Mis oli peamine põhjus, miks soovisid minna õpirändele?

Esiteks soovisin täita oma unistuse elada Pariisis ja kogeda siinset kultuuri. Tallinna Prantsuse Lütseum süstis minusse juba tükk aega tagasi unistuse, et tahan elada ühe osa oma elust Prantsusmaal. Pariis on maailmalinn ja tänu sellele õpin arhitektuuri kohta väga palju.

Erialases plaanis oli minu jaoks oluline näha arhitektuuriõpet teisest perspektiivist. Eesti on võrreldes Prantsusmaaga palju väiksem nii maa-alalt kui rahvaarvult, mistõttu siin pean võtma arvesse aspekte, millele Eestis pole pidanud mõtlema. Sellele, kui paljude nüanssidega tuleb siinsetes projektides tegeleda, poleks ma Eestis osanud ka kõige keerulisemas kooliprojektis mõelda. Samuti tahtsin panna ennast proovile ja näha, kas saan võõras riigis, keelekeskkonnas ja kultuuris üksi hakkama.

 

Kuidas õpingud seni on läinud, kas Eestiga võrreldes on õpingutes midagi erinevat?

Siiani on läinud kõik hästi. Raske on EKA’ga võrreldes  just see, et pean oma mõtteid, ideid, projekte ja kõike muud väljendama prantsuse keeles. Arhitektuuriõppe süsteem on laias laastus Eestile pigem sarnane. Selles mõttes, et õppetöös toimivad kohustuslikud etapid ikka samamoodi – vaatan linnaplaani ja -skaalat ning veendun, et projekt toimib. 

 

Millega võiks Prantsusmaale õppima-praktikale-töötama minev eestlane arvestada? 

Kindlasti peaks arvestama sellega, et inglise keelega hakkama ei saa, vähemalt algtasemel on vaja prantsuse keelt osata. Oluline on näidata, et oled prantslaste kultuurist ja keelest siiralt huvitunud, usun, et just tänu sellele olen saanud sooja vastuvõtu osaliseks. Arvestada võiks ka sellega, et inimeste temperament on teistsugune – näiteks on streikimine siin igapäevane nähtus. Hetkel on siin üleriiklik streik pensionireformi vastu, mis on halvanud transpordi ja minu elu väga keeruliseks teinud. Tänu sellele olen pidanud kasutama kooliminekuks elektrilist tõukerattast, mis venitas minu koolitee mitme tunni pikkuseks. Samuti peab kogu aeg kuklas hoidma, et prantslastel on väga omamoodi kultuur ja traditsioonid. Kui kuskile välja minna, peab ikka meeles hoidma, et minu jaoks intiimne põsemusi on nende jaoks must-do.

 

Oled välismaal õppimas Kristjan Jaagu stipendiumi toel, mis on Eesti riigi väljaantav stipendium. Kas ja kui, siis miks riik peaks sellist stipendiumi välja andma?

Kristjan Jaagu stipendiumi väljaandmine on tohutult vajalik. Põhjuseid on muidugi mitmeid. Minu jaoks on nendest kõige olulisem, et stipendium annab enesearenguvõimaluse andekale inimesele, kellel rahaliselt ei oleks selleta võimalik end kodu- või välismaal täiendada. Rahalises plaanis on see väga oluline, näiteks Pariisis maksab üksnes üür juba umbes 900 eurot.

 

Mis on olnud siiani parim mälestus sinu õpirändes?

Minu esimene päev siinses ülikoolis möödus infotundides pingsalt kuulates. Sain kogu jutust umbes 15% aru. See annab ehk tausta, miks minu eredaim mälestus mulle nii hinnaline on. Tegin üksinda oma esimest projekti ning kuna ma õpin prantsusekeelses ülikoolis, siis projekti pidin loomulikult esitlema vastavas keeles – kasutades prantsusekeelseid arhitektuuritermineid, mida ma tegelikult veel ei olnud õppinudki. Viieteistkümne esitleja hulgas olin mina ainuke, kelle emakeel või vähemalt teine keel ei ole prantsuse keel. Pidime oma projekti esitama kolmele professorile. Pärast kõikide projektiesituste kuulamist saime kriitilise tagasiside, kuid kokkuvõte pahvatas meid kõiki. Mina olin kõikide tudengite seast ainuke, kes oli ülesandest õigesti aru saanud. Tänu sellele avanes minu jaoks tee prantslaste „ateljeesse“, päädisin tõsiseltvõetavuse ja sain suure kiituse osaks.

 

Mida oled enda kohta välismaal elades õppinud?

Viie möödunud õpirände kuu jooksul olen õppinud, et suudan lõpuni viia kõik, mille olen otsustanud ette võtta. Suudan lahendada probleeme, leida sobiv kompromiss või kohanduda vastavalt olukorrale. Tugev tahtejõud ja sisemine motivatsioon aitavad mul pühenduda valitud eesmärgile ja selle nimel maksimaalselt töötada. Ühtlasi olen aina enam veendunud, et alati tuleb usaldada sisetunnet, olgu see halvenenud tervise osas või instinkt liikuda teatud suunas (kooli-)projektis, sest alateadvus aitab teha otsuseid, mis on autentsed, isiklikud ja ausad.

 

Millised on sinu kolm kõige olulisemat soovitust uutele kandideerijatele?

  1. Alustuseks, ära karda võtta riske, olenemata kahtlustest või hirmudest, mis võivad sind tagasi hoida. Mugavustsoonis ei saavuta midagi erakordset, selleks tuleb luua endale harjumus teha igapäevaselt ebamugavaid või hirmutavaid otsuseid ja tegusid,  mida muidu ei teeks. Vahetusaasta on ilmselt üks tudengielu meeldejäävamaid kogemusi, silmiavav ja elumuutev aasta, mille tulemus on inimene, kes ei heitu nii kergelt esimeste probleemide tekkimisel, vaid suudab need palju taibukamalt seljatada.
  2. Ole avatud mõtlemisega ja lahtiste silmadega, otsi võimalusi, sest uued väljakutsed, pakkumised, ideed, unistused ja arenguvõimalused tulevad neile, kes on valmis neid ise vastu võtma. Vahetusaasta on mõeldud arenemiseks, mistõttu  juba välisõpingute sihtpunkti valides tuleb suurelt unistada ja selle unistuse nimel töötada, sest kunagi ei tea, mis võib päriselt teoks saada. Aastaid tagasi unistasin Pariisis elamisest ja maailmas reisimisest, nüüd olengi vahetusõpilane Pariisis ja mind ootab uuel semestril uue projekti vältel ees workshop Tokyos,  tutvumine kohalike arhitektuuribüroode ja vaatamisväärsustega.
  3. Ära karda eksida ja vigu teha, kogenematust või mingi oskuse puudumist ei pea häbenema! Ei tohi lasta hirmul end kuidagi tagasi hoida. Paljude inimeste unistused jäävad saavutamata, sest nad kardavad vigu teha. 

Usun, et kui mina ei oleks suutnud sellest hirmust üle olla, siis poleks ma teinud prantsuse keeles edusamme või  leidnud lähedasi sõpru paljudest erinevatest riikidest. Järgmisel korral on mu kogemustepagas sarnases (probleemses) olukorras juba palju suurem, mis võimaldab vanu vigu vältida ja paremini uusi olukordi lahendada. 

 

Kristjan Jaagu stipendiumiprogramm on Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Sihtasutuse Archimedes koostöös algatatud riiklik stipendiumiprogramm, mille raames antakse stipendiumeid lühiajalisteks õppetööga seotud välislähetusteks, vahetusõppeks väliskõrgkoolis või -teadusasutuses ja doktori- või magistrikraadi omandamiseks väliskõrgkoolis.

Vaata Kristjan Jaagu stipendiumi kohta lisa siit: http://haridus.archimedes.ee/kristjan-jaagu-stipendiumid

Eesti kooli Erasmus+ roheprojekt teeb viies riigis väikeseid imesid

Karol Sepik

Gaia kooli Erasmus+ strateegilise koostöö rohelist eluviisi tutvustava projekti Save the Earth Recycle All suurem osa tegevustest on juba teoks saanud, aga projektijuhi sõnul on see seemneks palju enamale.

Nüüdseks kuus aastat Kadriorus tegutsenud Gaia kool on oma loomisest alates eriline. Hindeid pannakse seal alles alates 6. klassist. Tagasiside õpitöö kohta on maa-, vee-, tule- või õhutasemed. Madal maatase näitab, et on veel ruumi pingutada. Kõrgeim on õhutase, mille saavutanu on kodutööd ja tunnis antud ülesanded õigel ajal ära teinud ning õpitut ka teistele selgitanud.

Maa ja õhu keskel on loodus, mida peab hoidma. Seda teab koolipere suurepäraselt. Kui Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen esitles möödunud sügisel maailmale rohelist kokkulepet, valmistati Gaia koolis parajasti rohelist ratast. Rattale kirjutati laste isekeskis kokku lepitud eesmärgid rohelise eluviisi järgimiseks ja hoidmiseks tulevasteks aastateks.  

“Oleme südameasjaks võtnud luua lastele õpikeskkond, mis neid igati toetaks iseenda avastamisel ja maailma tundmaõppimisel. Loodus ja keskkond on üks Gaia kooli õppesuundadest, väga usinalt õpime õues ja looduses, leiame võimalusi, kuidas koos lastega süveneda rohelisse mõtte- ja eluviisi,” räägib  inglise keele õpeta ja projektijuht Raine Lindepuu.

Kooli igapäevaellu kuuluvad koolist väljas õppepäev (kord nädalas) ja iga veerandi lõpus projektinädal. Neil praktika- ja projektipäevadel saavad  lapsed loodushoiuga sügavamalt tegeleda.

 

Koostöö tuli täpselt õigel ajal

Olles juba  osaleja Rohelise Kooli programmis ja otsiti kahe aasta eest rohkem võimalusi ja väljundeid, kuidas nii koolielu ennast kui üldist mõttelaadi rohelisemaks muuta. “Täpselt õigel ajal” võttis projektijuhi Rainega eTwinning’u kaudu ühendust Türgis, Izmiris asuva kooli õpetaja, kes otsis partnereid ja võimalusi just keskkonnaprojekti tegemiseks. “Tema idee oli SERA ehk siis meie projekti akronüüm (Save the Earth Recycle All), mis tähendab türgi keeles kasvuhoonegaasi,” sõnab Raine.

Rainele sobis Türgi partneri algne idee ning üsna kiiresti sai sisu Erasmus+ strateegilise koostöö projektiks kokku kirjutatud. Eriti palju polnud vaja midagi leiutada, sest peaaegu kõigi projekti sisse kirjutatud tegevustega oldi Gaia koolis juba vähehaaval tegeldud, midagi alustatud ja mõni asi idee tasandil küpsemas.

Lisaks leiti projektipartnerid Bulgaariast, Hispaaniast ka Itaaliast. Partnerid leiti koos Türgi kooliga eelnevate projektikogemuste ja tutvuste toel ning eTwinningu kaudu. Kuna projektijuht Raine on rahvusvahelisi projekte kirjutanud ja läbi viinud juba mitmeid kordi, siis on tal tekkinud teatud koolide ja aktiivsete inimeste baas. “Alati on mõnel tuttaval koolil või õpetajal keegi kusagilt mujalt koolist, kes avaldab soovi projekti partneriks tulla.”

 

Roheline eluviis ei saa lõppeda

Nüüdseks on suurem osa projekti kirjutatud tegevustest juba tehtud, kuid… “Alustatud tegevused sünnitavad uusi ideid ja võimalusi ning tegelikult pole ükski tegevus ainult alustatud ja lõpetatud,” sõnab Raine.

Näiteks,  vastavalt võimalustele on koolides loodud erinevaid aia vorme – taimed pottides, kastides, aias, puude ümber. Rõhk on söödavatel ja maitsetaimedel. Gaia kool on protsessis, mille tulemusel luuakse nende Saku klassi juurde söödav metsaaed (Edible Forest Garden). Aia tegemine on jätkuv protsess, seda alustati SERA projektiga, kuid see jätkub veel aastaid. Toiduks kasvatavate taimede tutvustamine, seemnete külvamine ja taimede istutamine on samuti pidev protsess igas partnerkoolis.

 

Kasutades ära õpilaste tohutut huvi toidutegemise vastu on kokku pandud koolis tervislikult toitumise materjal. Selles tutvustavad kõigi projektipartnerite lapsed erinevaid tervisliku toitumise retsepte, mida nad on ka praktiliselt valmis teinud.

 

Gaia koolis toimunud õppekohtumisel novembris valmis atraktiivne Green Wheel, millel lapsed eesmärgistasid oma tegevused tulevateks aastateks seoses rohelise eluviisi järgimise ja hoidmisega.

Kaardistatud on  projektis osalevate koolide ja nende õpilaste kodude prügikäitlemise harjumused, tehtud ettepanekud prügi sorteerimise parandamiseks ja prügi tekkimise vähendamiseks. Gaia koolis on toimiv sorteerimise süsteem.

 

Kõik on liikumises ja muutumises

Tänu SERA projekti käivitumisele aktiveerus ka Gaia kooli osalemine Rohelise Kooli projektis ning 2019 kevadel saadi Rohelise Lipu uhkeks omanikuks.

Ees ootab veel projekti viimane õppekohtumine Bulgaarias, kus puudutatakse ka majanduslikult vähemate võimalustega laste kaasamise viise ja võimalikkust.

Kavas on korraldada ka kooli kogukonnale kohtumine, kus lapsed tutvustavad projekti käigus läbitud teemasid, kuidas need on rakendunud Gaia koolis ning mismoodi Gaia kogukond saaks edaspidi panustada rohelisse ja jätkusuutlikku eluviisi.  

Loomulikult mõtleb projektijuht Raine juba järgmise jätkuprojekti kirjutamisele ning uute partnerite kaasamisele: “Kõik on liikumises ja muutumises. Uued ideed on tihti ka palju laiema haardega, aga tänu projektile on seeme külvatud ning nüüd jääb üle ainult taime kasta ja kasvu imetleda.”

 

 Loe lisaks:

Erasmus+ strateegiline koostöö

Gaia kooli projektide blogi

SERA projekti leht Facebookis

 

 

OECD poliitikanõunik: karjäärivalikute tegijate silmaringi tuleb Eestis laiendada

Karol Sepik

Karjääriteenuste võrgustikukonverentsil “Julge hüpe tundmatusse?” esinenud  rahvusvahelise majandusorganisatsiooni OECD poliitikanõunik Anthony Mann ennustab Eesti tööturule murrangulisi muutusi ja soovib näha karjäärinõustamist inimese iga olulise otsuse juures.

Millised väljakutsed ootavad Eesti karjäärispetsialiste ja nõustamist vajavaid noori?

Kas Eesti noortel on õigel ajal ja hea juurdepääs karjääriteenustele? See on esimene väljakutse. Teame oma kahe aasta taguse töö põhjal, et karjääriteenused on Eestis ülioluline. Nõustamine ja teadlikkuse tõstmine peab algama juba enne üheksandat klassi, enne seda kui noored peavad otsustama, millisesse kooli nad edasi lähevad. Enne tõeliselt suuri otsuseid (hariduses ja karjäärivalikutes) peab kõigil olema õigus karjääriteenustele.

Eestis on olnud rohkesti sellist mõtteviisi, et kui sa ei soorita oma (lõpu)eksameid piisavalt hästi, siis lähed kutsekooli. Kutsehariduse kvaliteet ja olulisus on vahepeal märgatavalt tõusnud, aga noortel on raske sellega arvestada kui neil pole selleks piisavalt välja arenenud kompetentsi. Enne otsustamise hetke peaksid nad kutsekoole külastama ja kohtuma inimestega, kes erineva erialadega seotud ameteid peavad. Noored peaksid istuma koos karjäärispetsialistiga, et enda huvisid ja võimeid peegeldada. Oluline on laiendadada arusaamist tööturust, keskendudes muu hulgas halvasti mõistetavatele ametitele ja võitlema stereotüüpidega.

Paljudes riikides on seisukoht, et see kõik on koolisisene asi. Tegelikult peaks valitsuse tasandil kindlustama, et noored saaksid juba varasest east tuge, mis aitab neil end ette valmistada elukestvaks õppeks ja astumiseks tööturule..

Teiseks, meie ülevaade aastast 2018 näitab, et Eestis ebasoodsas olukorras olevate noorte ambitsioonid jäävad nende akadeemilistele võimetele alla. Nad ei tea, kuidas teha hariduse valikutes häid otsuseid, et püüelda soovitud ametite poole. Siin oleks karjääriteenused hädavajalikud.

Milliseid riike võib siinkohal eeskujuks tuua?

Tugeva kutseharidussüsteemiga riikides on noorte hulgas vähem segadust valikute osas. Sellistes riikides nagu Šveits ja Saksamaa peavad noored tegema olulisi karjääriotsuseid sageli enne 14-aastaseks saamist. Nendes riikides antakse karjäärinõustamist juba 10 või 11-aastastele. Seal on noortele tagatud ka mitmeid võimalusi tutvuda erinevate erialadega seotud töökohtadega.

Kas Eesti tööturgu ootavad ees tehnoloogia arenguga seotud põhjalikud muutused?

Jah, aga Eesti on tehnoloogiliselt kõrgelt arenenud ja see lubab teil muutustele adekvaatselt reageerida. Raskem saab olema riikides, kus on palju madalamat kvalifikatsiooni nõudvaid töökohti ning tootmine põhineb madalatel kuludel. Lihtsat ametit on lihtne õpetada, aga seda on ka lihtne automatiseerida. Näiteks, poodidesse on jõudnud iseteeninduskassad. Seda pole mitte kunagi varem olnud ja selliseid näiteid hakkab pidevalt juurde tulema.

Kui mõelda näiteks juhita autodele, mis tõenäoliselt peagi teedele jõuavad, siis see mõjutab sadu tuhandeid inimesi (bussijuhid, taksojuhid, kullerid jne) ja kõiki riike.

Näeme paljudes töökohtades, et tehnoloogia areng muudab inimeste töö olemust. Varasemalt oli sageli koolitamise eesmärk panna inimesi meelde jätma konkreetseid toimingud. Kui suutsid õpetatu meelde jätta ja oskasid asja ära teha, siis oli selge, et see ongi edaspidi sinu töö. Nüüd on info ja oskuste vajadused pidevas muutumises ja vajavad lahti mõtestamist. Seetõttu omab tähtsust muutustele reageerimine ja ka aktiivne suhtlemine klientide ja töökaaslastega.

Olulisemaks muutub oskus lahendada ebatavalisi probleeme, sest standardsete lahenduste eest hoolitseb üha enam automaatika. Sellised muutused on  kiired ja suuresti ettearvamatud. On väga vähe riike, mida tehnoloogia areng eriti ei mõjuta. Tööturu murranguaeg muudab otsuste tegemise tähtsamaks, aga ka raskemaks.

Seega,  minu 5-aastast poega ootab  karjääriotsuste tegemisel ees põnev aeg…

On oluline, et noored muutuksid varakult kriitilisteks, sest nad pole kunagi varem olnud nii haritud ja kunagi varem pole nad pidanud tegema nii palju otsuseid hariduse osas. Soovime, et sinu viieaastane poeg ja minu üheteistaastane tütar saaksid piisavalt kriitilise mõtlemisvõime analüüsimaks, mida nad hariduses parajasti teevad ja kuidas see on seotud eesmärgiga, mida nad võiksid saavutada täiskasvanueas. Panustada tuleb nende uudishimule, et noor uuriks ja saaks tuttavaks oma tugevate külgede ja tõeliste huvidega.

Kogu mainitud muutuste ja arengu juures tuleb meeles pidada, et näiteks on ikka inimesi, kes müüvad vinüülplaate. Poleks ju tegelikult vaja ka elavat muusikat, kuid meile meeldib seda kuulata. Ka kõik noored on selles mõttes erinevad ja peaksime lihtsalt laiendama nende huve, ootusi ja arusaamu ning võimaldama neil suhelda inimestega, kes töötavad erinevatel aladel. Nii saavad nad oma hoiakuid ja hinnanguid kohandada.

Karjäärispetsialistid suhtlevad üha enam ja süsteemsemalt oma kolleegidega piiri tagant. Kuidas see nende tööd mõjutab?

Karjäärinõustajate töö pole inimkonna ajaloos kunagi varem nii oluline olnud. Nõustamine ja teadlikkuse tõstmine peab olema juures inimese kõikide oluliste karjäärivalikute tegemisel elu lõpuni.

On väga tähtis, et praktikud erinevatest riikidest saaksid kohtuda ning mõtteid vahetada.  See paneb muu hulgas karjäärispetsialisti ametit kõrgemalt hindama ja parendab rahvusvahelist teadmistebaasi. Rahvusvahelised kohtumised süvendavad ka arusaamist, et karjääriteenused peavad olema uuringute fookuses võrdselt teiste haridust puudutavate aspektidega.

 

 

VIDEO: Erasmus+ strateegilise koostöö projekt toob kasu nii meditsiinitöötajaile kui patsientidele

Karol Sepik

Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli Erasmus+ strateegilise koostöö projekti (partnerid 5 riigi ülikoolidest) tulemusena õpitakse paremini ennetama erinevate haavandite teket ja neid õigesti hooldada.

Lisaks õpitakse kasutama võtteid, mis säästavad nii ennast kui patisenti ja palju muud kasulikku. Projekti eestvedaja õppejõud-lektor Ljudmila Linniku sõnul sai koostööpartneritelt kokku kogutud erinevad tugevad oskused (küsimustike koostamine, haavandite puhastamine, tugisukkade kasutamine jms). Selle põhjal luuakse uuendusliku sisuga õppematerjal.

Erasmus+ strateegilise koostöö projektide taotlustähtaeg on 24. märtsil 2020. Erasmus+ strateegilise koostöö projektid pakuvad suurepäraseid võimalusi teha rahvusvahelist koostööd ühist huvi pakkuval teemal üld- kutse-, kõrg-, täiskasvanuhariduse ja noorsootöö valdkonnas. Lisainfo: sabina.sagi@archimedes.ee

Vaata täpsemalt videost

MÕJU-UURING: Erasmus+ õpiränne parandab tudengite karjäärivõimalusi kui ka eraelu

Karol Sepik

Euroopa Komisjoni läbi viidud Erasmus+ kõrghariduse valdkonna õpirände mõju-uuring selgitab, et programmi õpirände meetod omab ulatuslikku efekti. See parandab karjäärivõimalusi, sotsiaalseid oskusi kui ka eraelu ja isiklikku arengut.

Mõju-uuringu käigus analüüsiti ligi 77 000 õpirändes käinud üliõpilase ning õppejõu/töötaja vastust. Programmi toel sai aastatel 2014-2018 õpirändesse (õppima, praktikale, töövarjuks, õpetama või koolitustele) minna kaks miljonit üliõpilast, ülikoolide õppejõudu ja töötajat. Võimalusi on Euroopa-siseseks ja ka üleilmseks õpirändeks.

 

Meedia- ja infopädevuse projektilabor: võitluskunstidega vihakõne vastu

Mattias Jõesaar

Tekst: Mila Corlăteanu (Deutsche Welle Akademie koolitaja, vabakutseline ajakirjanik)

Kuidas hoida ära vihakõnet võitluskunstide abil ja miks on elu nii sarnane internetimänguga? SALTO Noorte Osaluse ja Informatsiooni Ressursikeskus (SALTO PI) 28.-30. augustil Tallinnas meedia- ja infokirjaoskuse projektilabori, kus 27 riigist pärit ajakirjanikud, noortejuhid, koolitajad ja sotsiaalmeedia mõjuisikud töötasid külg külje kõrval, et algatada projekte, mis aitaks suurendada kriitilist mõtlemist ja meediapädevust.

Endises tööstuskvartalis ja Tallinna hipsterite meelispaigas, Telliskivi loomelinnakus, asuva Erinevate Tubade Klubi uksel seisab kiri „Palun võtke enne klubi ruumidesse sisenemist kingad jalast”. „Täpselt nagu meie klassides!“ märgib Elisa Guerzoni. „Üks erinevus siiski on – meie laborites ei istuta mugavalt tugitoolis, vaid tuleb paljajalu üksteisega võidelda!” Justnimelt, ka Elisa projekt koosneb laboritest.

Elisa (vasakult esimene) oma projektimeeskonnaga Tallinnas / Foto: Erakogu

Elisa on pärit Itaaliast Modenast, kus ta juhib viis aastat tagasi 20 erineva ameti entusiastide poolt asutatud organisatsiooni Il Cassetto dei Sogni. Asutajate hulka kuulus juriste, arste, õpetajaaid ja üks medõdesid jpt. Neid eri elualade inimesi ühendavad kaks asja: nimelt tegelevad nad kõik võitluskunstidega ja töötavad noortega. Elisa jagab meedia- ja infopädevuse projektilaboris kogemusi, mis tulnud aastate jooksul tegeledes õpilastega, kellel on raskusi eakaaslastega suhtlemisel. „Küberruumist on saanud nende ainus suhtluskanal, isegi üksteise kõrval olles saadavad õpilased sõnumeid, nad ei räägi omavahel. Vahel edastavad nad hullumeelseid kuulujutte või halbu nalju koolikaaslaste kohta ja samas puudub neil julgus seda kaaslastele otse näkku öelda. Just seetõttu kutsuvad koolid meid appi. Võitluskunstide abil aitame noortel vabalt rääkida. Me selgitame, et kiusamine lõpeb siis, kui oled ringi keskel, kus on kindlad reeglid, mida tuleb järgida,” ütleb Elisa. 

Tagasi päris ellu

Näiteks Capoeira‘t harrastades ei ole kunagi lubatud oma vastast puutuda, Brasiilia jūjutsu puhul tuleb teise võitlejaga põrandal üksteisele väga lähedal olla. Võitluskunstide abil selgitavad Elisa ja tema kolleegid, mida tähendab kellegi isiklikku ruumi sisenemine ja millised võivad olla selle tagajärjed. „Kui kool meid kutsub, tuleme, et töötada mitu nädalat ühe 20–25 õpilasest koosneva klassiga. Tegeleme rühmas konkreetse probleemiga, nagu näiteks vihakõne või küberkiusamine. Pärast umbes tunniajalist harjutamist istume tavaliselt ringis ja arutame, mis tundeid õpilased kogesid.”

Elisa näeb hiljem sageli oma endiseid õpilasi: „Näen võistlustel neid, keda internetis kiusati, ning tean, et nad said meie laborites enesekindlust juurde. Mul on väga hea meel, et võitluskunstid on noortele suhtlusvahendiks ja aitavad neid tagasi päris ellu.”

 

MIL projektilabor / Foto: Karin-Liis Tambaum

SALTO PI korraldatud Meedia- ja infopädevuse projektilabor on Elisa meelest suurepärane võimalus laiendada projekti väljapoole Itaaliat. „Koos Belgia, Leedu, Gruusia, Prantsusmaa ja Rumeenia kolleegidega plaanime taotleda Erasmus+ rahastust noortevahetuse korraldamiseks. Meie eesmärgiks on jõustada noori, et nad oleksid vastutustundlikud ja empaatilised digikodanikud, kes on kontaktis oma emotsioonidega ja oskavad nendega toime tulla – nii internetis kui “päris” elus,“ lisab Elisa.

Mänguline meediapädevuse käsitlus

Gabriel Encev on pärit Moldovast, kus meediapädevus lisati hiljuti kooli õppekavasse valikainena. „Pole kahtlustki, et selliste ainete lisamine valikainena on suurepärane, kuid sellest ei piisa,” ütleb Moldova vabaühenduse Noorte Meediakeskus koordinaator. Gabriel loodab formaalse ja mitteformaalse hariduse mõistlikule koostööle ning leiab, et meediapädevust saaks õpetada ka näiteks simulatsioonimängude abil. Näiteks 2018. aastal arendati Noorte Meediakeskuse häkatonil välja mäng „Media Quiz“ („Meediaviktoriin“). Gabriel tuligi Tallinnasse, et esitleda mängu projektilabori laadal. 

Media Quiz / Foto: Centrul Media Pentru Tineri

Gabriel usub, et taolistel rahvusvahelistel kogemuste jagamise sündmustel on mõju ja toob näit: „Me proovisime Saksamaal õppereisil olles alternatiivse reaalsuse mängu „Data Run“ ja nautisime täiel rinnal Berliini Tehnikaülikoolis uurivateks ajakirjanikeks kehastumist.” Sealt innustust saanuna naasis meeskond koju ja arendas oma mängu, mis sobiks Moldova keskkonda. Et sotsiaalmeedia on Moldovas noorte peamine teabeallikas, on viktoriinis palju küsimusi valeinfo allikate, ohutute vestluste ja kriitilise analüüsi kohta.

„Stsenaarium on lihtne: ühele noorte grupile antakse poolteist tundi aega leida QR-koodid ja muud ruumi peidetud vihjed, vastata tuleb mitmetele küsimustele meedia kohta ja selleks tuleb kasutada erinevaid info kontrollimise vahendeid. Lõpuks Peab üles leidma peidetud portfell,” ütles Gabriel. Gabrieli sõnul meeldib noortele väga neid ülesandeid ajaga võidu lahendada. Nii on neil motivatsioon koos töötada ja kujuneda tõeliseks meeskonnaks, otsida salasõnu ja õigeid vastuseid.

Tänaseks on „Media Quizi“ mängitud umbes kümnes koolis ja tagasiside on olnud üksmeelne: õpilased ütlevad, et nad toimetavad nüüd internetis vastutustundlikumalt. „Meil on hea meel, kui õpetajad, kes õpetavad keskkoolis meedia- ja infopädevuse kursust, kutsuvad meid oma õpilastega „Media Quizi“ mängima. See on parim viis õpitud teooria rakendamiseks praktiliste ülesannete abil,” lisas Gabriel.

SALTO-YOUTH Participation & Information Resource Centre ’i (ehk SALTO PI) ülesandeks on arendada uuenduslikku strateegilist lähenemist noorte osalusele Euroopa noorsootöös, tutvustades trende ja parimaid kogemusi. Keskus pakub sisendit ka Euroopa Komisjoni töösse, toetab Erasmus+ riiklikke noorteagentuure 33 programmiriigis ja teeb koostööd teiste noorte osaluse valdkonnas tegutsevate organisatsioonidega. Suure tähelepanu all on e-osalus, meedia- ja infokirjaoskus ning kriitiline mõtlemine kui demokraatlikus elus osalemise oluline eeldus. Deutsche Welle Akademie osales projektis nõustaja ja partnerorganisatsioonina.

 

Eesti želatiinipõhine materjal võib vallutada moemaailma

Mattias Jõesaar

Eesti iduettevõte Gelatex Technologies on suutnud luua nahast odavama ja keskkonnasõbralikuma želatiinipõhise materjali, mida himustavad juba mitmed suured moebrändid. Tartu Ülikooli füüsikute abil loodi edukalt materjali tootmisliini prototüüp, mida on võimalik suurendada masstoodangule vastavaks.

Gelatexi tootmisliini prototüüp garaažis / Foto: Mattias Jõesaar

Ühes Mustamäel asuvas garaažis käib nokitsemine pealtnäha lihtsakoelise aparaadi kallal. „Seda juppi ära pildista, see on meil intellektuaalomand,“ ütles tootmisjuht Robert Männa naerulsui, kui masinat lähemalt uurida ja jäädvustada.

Garaaž on peakontor iduettevõttele Gelatex Technologies ja selles asuv aparaat on želatiinipõhise materjali tootmisliini prototüüp. Pilootliin valmis tänu Sihtasutuse Archimedes rahastatud Nutika spetsialiseerumise rakendusuuringule, mida Gelatex viis läbi koos Tartu Ülikooli füüsikutega.

„Masina eesmärk on toota jooksvat kangast. See aparaat on otsast lõpuni enda loodud ning seda on võimalik lihtsasti skaleerida. Minu töö on mõelda, kuidas masina tegevust optimeerida ja tootmist digitaliseerida,“ rääkis Männa.

Gelatexi kaasasutaja Märt-Erik Martens ütles, et ettevõte taotleb praegu Horisont 2020 kaudu rahastust, et prototüübist tõeliselt töötav masin saada. „Kui see nüüd õnnestub, siis järgmise kahe aasta jooksul saame valmis materjalide arendustööd ja üles seada masinapargi, ehk selle prototüübi viiekordne koopia. Nii saame hakata esimesi kliente teenindama. Meie eesmärk on olnud kohe algusest see, et skaleerimine oleks lihtne ja tootmine peaks toimuma mass-skaalal,“ avaldas Martens lähituleviku plaane.

Tootmisjuht Robert Männa / Foto: Mattias Jõesaar

Gelatexi tehakse želatiinist, mida valmistatakse loomsetest jäätmetest, mis tihtipeale lihtsalt ära põletatakse või visatakse minema. Gelatexi materjal saab alguse želatiini lahustamisest vees. Seejärel kedratakse sellest fiibriline alusmaterjal, mida ristsidestatakse mehaaniliste omaduste ja veekindluse parandamiseks ahjus. Lõpetuseks tehakse materjalile pinnatöötlus.

„Keskkonnasõbralikkuse osas on meil kõige parem toode,“ ütles Gelatexi kaasasutaja Martens kindlalt. Nimelt on maailmas on mitmeid ettevõtteid, mis loovad toksiinirohkele kroompargitud nahale loodust säästvaid alternatiive, kuid osade valmistamisel ei pääseta nafta kasutamisest. „Mõni ettevõte võib luua materjali 50% ulatuses õuntest, kuid sellele tõmmatakse ikka peale naftapõhine viimistlus,“ selgitas ta.

Samuti räägib Gelatexi materjali kasuks see, et selle tootmine ei ole liialt keeruline ja on seetõttu konkurentidest kordades odavam. „Probleem nahaalternatiividega on see, et need on hästi aeglaselt toodetavad ja seetõttu kallid või on toorainet raske saada. Meil on toorainet kõvasti käes, sest meie materjali tootmiseks läheb vaja konte, kõõluseid ja nahkasid, mis muidu lihtsalt ära põletatakse. Puhtalt Eestist pärit toormega saaksime toota kaks miljonit ruutmeetrit materjali aastas,“ rääkis Martens.

Gelatexi asutajad Märt-Erik Martens ja Mari-Ann Meigo Fonseca / Foto: Liisi Sepp

Toote huvilistest puudust ei ole, sest moebrändide kliendid on muutumas üha keskkonnateadlikumaks ja neile on vaja pakkuda loodussõbralikumaid tooteid. „Iga nädal kirjutavad meile disainerid üle maailma ja küsivad toote saadavuse kohta. Samas on meil veel vaja veidi arendustööd teha, enne kui saame müüma hakata, kuid klientide leidmisega probleeme ei ole. Kõige suuremat väärtust suudame pakkuda massimoetootjatele,“ tõdes ettevõtte kaasasutaja.

Idee luua želatiinipõhist materjali tekkis Martensil Tartu Ülikooli materjaliteaduse bakalaureuseõpingute käigus. „Alguses katsetasime lihtsalt laboris, kuidas želatiinipõhist materjali vastupidavamaks teha, et seda mingil moel erinevate toodete valmistamiseks kasutada. Siis veel otsest eesmärki ei olnud,“ meenutas Martens idee alget.

Gelatexi kaardihoidja / Foto: Gelatex Technologies OÜ

Idee hakkas teoks saama siis, kui Martens kohtus ärinduse taustaga tudengi Mari-Ann Meigo Fonsecaga. Üheskoos mõeldi lisaks tootearendusele välja ka äriarendus. Idee ja algne prototüüp viidi 2016. aastal maailma suurimale roheliste äriideede konkursile Climate Launchpad, mis suudeti ära võita. Sealt saadi juba lõplikult aru, et see idee on arendamist väärt ja nõnda Gelatex loodigi.

Martens ja Meigo Fonseca osalevad praegugi Gelatexiga USA ühe kõige mainekama ärikiirendi Techstarsi juures, mis sel korral on mõeldud materjaliteadusega seotud ettevõtetele. „See on hästi intensiivne. Me pidime oma ideed tutvustama 70-80 inimesele, kes kõik on suurettevõtete juhid ning riskikapitalistid. Seal saime aru, et võime oma ärimudeli muuta veel laiemaks, kui leida rakendusi, kus oma fiibrit kasutada töötlemata kujul,“ rääkis Martens.

Gelatexi kujunemislugu pärineks justkui mõnest Ränioru eduõpikust – garaažis loodud firma, mille toode võib tulevikus jõuda miljonite inimeste kasutusse. Tegemist on ettevõttega, millega Eestit esindavad brändisaadikud saavad tulevikus kiidelda oma esitlusslaididel. Sest kõige muu juures aitab ettevõte täita paljuräägitud kliimaneutraalsuse eesmärke.

Õpirännates õpib nii õppur, õpetaja kui koolijuht

Greta Roosaar

15. oktoobril andis sihtasutus Archimedes Tartus toimunud kutsehariduse rahvusvahelistumise päeval üle 2019. aasta Erasmus+ kutsehariduse õpirände hartad. Tänavu pälvisid need Viljandi Kutseõppekeskus ning Tartu Tervishoiu Kõrgkool. Õpirände harta tähendab suurt tunnustust koolidele, kus on oldud eriliselt edukad Erasmus+ õpirände korraldamises, samuti julgustab see neid edasi arendama oma rahvusvahelise koostöö strateegiaid. Kokku on Eestis harta omavaid koole nüüd 11. Vestlesime piduliku päeva puhul Viljandi Kutseõppekeskuse direktori Tarmo Loodusega õpirände olulisusest.

 

Õpiränne kui elukool

„Viljandi Kutseõppekeskuses arvame me väga üheselt, et noori ei tohi vati see kasvatada,“ selgitab Tarmo Loodus. „Neile tuleb tekitada olukordi, kus nad peavad iseennast tõestama, iseendaga hakkama saama. Esimest korda välismaale õpirändesse minemine on kindlasti üks katsumus, mille jooksul tuleb iseendaga toime tulla, reisida, uues kohas kohaneda, iseenda eest seista – see on üks osa elukoolitusest!“

Looduse sõnul on kutseõppekeskuse eesmärk jõuda kolme aasta pärast nii kaugele, et kõik nende lõpetajad põhikoolijärgses kutsekeskhariduses on vähemalt ühe korra olnud välismaal praktikal. „Lisaks Erasmusele ja teistele programmidele saadame ka oma kulude ja kirjadega noori välismaale, toetudes oma sõpruskoolide baasile. Näiteks on meil Turu ametikooliga juba aastakümneid väga head kontaktid olnud ning saadame sinna oma erivajadusega õpilasi, sest seal on just see pool hästi tugev.“

 

Õpiränne peab ulatuma ka juhtide tasandile

Looduse sõnul on õpiränne midagi, mis viib Eesti hariduse edulugu edasi. Lisaks õppijatele ja õpetajatele näeb Viljandi Kutseõppekeskuse direktor õpirände vajadust ka juhtide puhul. „Maailma nägemine ning silmaringi laiendamine on nii elementaarsed asjad, et iga koolijuht või juhtkond peaks viibima aeg-ajalt paar nädalat ise õpirändel, et näha, mis maailmas sünnib. Tuleb näha nii meist kehvemaid asju kui ka paremaid asju, tulla koju tagasi, teha omad järeldused ning püüda neid rakendada.“

 

Õpiränne vürtsitab õpet

Õpimeetodid on Looduse sõnul tänapäeval nii kirjuks läinud, et seda kõike kodus istudes või Internetist otsides hoomata ja rakendada ei ole mõistlik ega võimalik. „Kui me toome välismaalt õpetaja meile stažeerima, on maja elevust täis – uus olukord, võõras keel ning uued meetodid. See on nagu selline asi, mis paneb nii-öelda toidule soola juurde, muudab õppe maitsvamaks!“

Viljandi Kutseõppekeskuse sõnul võivad välislektorid innustada ka neid õpilasi, kes varem kahtlesid õpirändesse minemises. „Õpilastes motivatsiooni tekitamine on väga oluline põhjus, miks välisõpetajaid meile tuua. Kindlasti on oluline veel see, et välisõpetajaid muudavad õppe kvaliteeti. Meil on tihti väiksemad kutsekoolid, kus eriala kohta on üks või kaks õpetajat. Kui lisandub kolmas inimene välismaalt ning nad töötavad kolm-neli nädalat üheskoos ning müttavad õpetada, siis arvan, et minu kaks õpetajat arenevad selle aja jooksul pika sammuga edasi. Seega tõuseb kvaliteet, mida oma õpilastele ning hiljem nende läbi ka ettevõtjatele pakume.

 

Harta kui tunnustus

Erasmus+ kutsehariduse õpirände harta tähendab Looduse sõnul ennekõike seda, et Viljandi Kutseõppekeskus on tunnustust väärinud.  „Ma usun, et tunnustus on väga tähtis, sest meie inimesed on teinud väga head tööd, me oleme õigel teel. Seda on hea tõdeda ja oma inimesi kiita!“

Sihtasutuse Archimedes juhatuse liige Hanno Tomberg annab Erasmus+ hartat üle Viljandi Kutseõppekeskuse direktorile Tarmo Loodusele / Foto: Morris Peedo

Kutseoskuste nädala peasõnum: kutseharidus on arukas valik igale vanusele

Karol Sepik

Selle aasta Euroopa kutseoskuste nädala tulipunkt oli põhjanaabrite juures Helsingis. Euroopa Komisjoni ja ELi nõukogu eesistujariigi Soome korraldataval neljandal kutseoskuste nädalal julgustati igas vanuses inimesi avastama oma andeid kutsehariduse ja -õppe kaudu.

Peale Helsingis toimunu, on registreeritud enam kui 1000 tegevust ja üritust, mis viiakse läbi aasta jooksul kohalikul, piirkondlikul ja riikide tasandil kogu Euroopas ja mujalgi.

 Jõud on koondatud selleks, et tuua esile kutsehariduse eelised, tutvustada võimalusi ning propageerida õppimise viisi, mis võib muuta noorte kui ka vanemate inimeste elu. Oluline osa on kohalike edulugude levitamisel.

“Meie väikelinna eduloo võti on ettevõtjatele paindlik lähenemine ja kompaktsus – siin on nii õppijaid kui tööandjaid,” rääkis Vantaa linna äriarenduse juht Jose Valanta. Vantaa linnas luuakse praegu rohkem uusi töökohti kui Helsingis.

Milleks päris nõudega kolistada kui laua saab virtuaalselt katta!

„Selle aasta kampaania põhiteema on „Kutseharidus ja -õpe kõigile – oskused kogu eluks“, sõnas tööhõive, sotsiaalküsimuste, oskuste ja töötajate liikuvuse volinik Marianne Thyssen.

„Usun, et kutseharidus või –koolitus aitab inimestel igas vanuses rahuldustpakkuvat karjääri alustada ja üles ehitada. Seepärast soovin, et sellest saaks nii noorte kui ka täiskasvanute arvestatav arukas valik.“

 

Nii lihtne ongi elukestva õppe ja karjääri planeerimise “ökosüsteem”.

Milline on kutsehariduse praegune olukord Euroopas?

 

2019. aasta auhinnad on jagatud

Igal aastal autasustatakse Euroopa kutseoskuste nädalal väljapaistvaid isikuid, organisatsioone ja algatusi tipptaseme auhinnaga „VET Excellence Award“. Sellega soovitakse näidata, kui kvaliteetne võib olla õppe kvaliteet, tuua esile võitjaid, motiveerida osalejaid ning toetada võrgustike ja uute karjäärivõimaluste arendamist.

Neljapäeva õhtul toimunud autasustamise tulemused leiad SIIT.

Lisainfo

2019. aasta Euroopa kutseoskuste nädala veebisait

2019. aasta Euroopa kutseoskuste nädala ürituste kaart

Ürituse Facebooki veebileht: 2019. aasta Euroopa kutseoskuste nädal

Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigi Soome (2019) veebisait

Marianne Thyssen Facebookis ja Twitteris

Teemaviited: #EUVocationalSkills, #DiscoverYourTalent

UURING: Erasmus+ õpirände tunnustamine omab kvaliteedi näitajana võtmetähtsust

Karol Sepik

Erasmus+ Taani, Läti, Poola, Rootsi ja Eesti riiklike büroode koostöös läbi viidud uuring oli pühendatud õpirände tunnustamisele kõrghariduses. Uuringu tulemused kinnitavad, et tunnustamisega seotud probleemid on universaalsed ja vajavad jätkuvat tähelepanu.

Uuring “Analysis of Academic Recognition for Higher Education Students Studying Abroad with the Erasmus+Program” hõlmas õppelepinguid, nende sõlmimist ja muutmist, kõikvõimalikke tunnustamisega seotud probleeme, Euroopa ainepunktisüsteemi (ECTS) kasutamist ning üliõpilaste rahulolu.

Lisaks võrreldi kolme aasta põhjal viie riigi hetkeolukordi ning kaardistati kõrgharidusmaastikust tulenevad erisused. Uuringus osalenud  riikide vahelised erisused ei ole väga suured, aga võrdlused annavad võimaluse olukorda paremini analüüsida ning õppida teiste positiivsetest kogemustest.

Õpirände kvaliteedi indikaatorina on tunnustamine võtmetähtususega. Euroopa Komisjoni ootus on saavutada aastaks 2020 Euroopa-sisese õpirände 100%line tunnustamine, kuid Erasmus+ 2015. ja 2016. aasta aruanded raporteerivad vastavalt 85% ja 83%. osas tunnustamist. Eesti õpirändurite tulemuste tunnustamise protsent jäi nendel aastatel vahemikku 69-79%.

Kokku analüüsiti 58 980 ankeeti ning osalenud riikidest oli kõige suurema osakaaluga Poola 55% – 32 113 ankeeti, järgnes Rootsi (18,1%), Taani(14,1%), Läti (10,2%) ning Eesti (3,2% – 1896 ankeeti).

Viie riigi võrdluses jäid Eesti ja Läti silma suurema Erasmus+ õpirändes osalenud üliõpilaste osakaalu poolest, vastavalt 2,2% ja 2,5% üliõpilaskonnast (Taani 1,5%,Poola 1%, Rootsi 0,9%, EU keskmine 1,6%) 2016. aasta andmetel. Uuringus osalenud riikides on üliõpilaste osalusaktiivsus kasvanud, välja arvatud Roostis.