Sihtasutus Archimedes Kontakt Otsi
Telgis

Erasmuse tudeng Portugalis: ühel hetkel lõhnasime nagu kohalikud kalamehed!

Sihtasutus Archimedes

Tudengiblogi on sari, mille täidavad Erasmusega välismaale sõitnud Eesti üliõpilased. Saame teada, millega nemad kaugel rinda pistavad ja kuidas kauged maad noori ja tegusaid eestlasi vastu võtavad. Oma lugu jätkab Tartu Kõrgema Kunstikooli kolmanda kursuse fotograafiatudeng Kristin Hansen. Kristin sõitis Erasmus+ programmi toel õppima Portugali tudengilinna Portosse. Ta jätkab seal oma teist semestrit välisõpet.

Portugal on üks riikidest, mida on õnnistatud kõige kõige paremaga – mäed ja ookean! Lisaks sellele, et siin toimuvad iga-aastaselt maailma kõige suurematel lainetel surfamise võistlused, on siin ka imeline loodus. Jah, need mäed pole küll kõige suuremad, kuid minu, kui eestlase jaoks on need ikka (more than enough) rohkem kui lihtsalt „hea“. Meie kõrgeim tipp – 300m Suur Munamägi Portugali 2000meetrise Serra da Estrela kõrval on ikka künkake! Jätame need mäed ja metsad järgmiseks korraks. Sel korral räägin ma hoopiski Portugali lõuna piirkonnast, mida tuntakse kui kõige kuumemat ja külastatuimat turistipiirkonda Portugalis, justnimelt seal veetsimegi me oma esimesed 4 päeva.

Otse pärast lennukilt mahahüppamist korjas minu suure südamega sõber meid autoga lennujaamast peale, viis enda poole, et meid siis kohe „puhkama“ panna. Kuna jõudsime päris hilja, selja taga oli juba mitu nädalat seiklusi Euroopas (sellest räägin lähemalt mõni teine kord) ja unemati ei jätnud jonni ning püüdis igatepidi meid oma unetolmuga magama panna. Juhtus ikkagi nii, et pärast kohale jõudmist, duši, väikest näksi, hakkasime me hoopiski tantsima. See trall kestis hommikutundideni! Jah, just sellepärast mulle siin meeldibki, sest you never know mis juhtuda võib!

Aga asume siis asja kallale, Portugal on ühtepidi päris lühike, Hispaaniast ookeanini võid saada nii umbes paari tunniga, teisipidi aga kulub veidi rohkem aega. Meie seiklus algaski Portugali pealinna Lissaboni lähedal Lagoa de Albufeira´s, Sesimbras. See koht on tuntud kui lõhesurvarite paradiis. Hoolimata kümnetest lohesurfaritest ujusime ookeanis ning pidasime sealse künkakese otsas päikeseloojangul piknikut. Edasi põrtuasime kohta nimega Serra da Arrabida, mis asub Setubalis. Kus veetsime oma esimese öö. Umbes poole tunnikese kaugusel olev rand on väga tuntud nii turistide kui ka kohalike seas. Sealsed restoranid pakuvad otse värskelt püütud mereande, hinnad on ka päris krõbedad! Näiteks meie, kolme peale kulutasime pea 100 eurot eelroa ja pearoaga. Aga oli tõesti väärt Pärast lõunasööki, enne lõunasööki ja isegi lõunasöögi ajal meeldib meile „cliff diving“ut harrastada. Sõna otseses mõttes läksid minu sõbrad magustoitu ise ookeanipõhjast püüdma.

Videot saad näha siin: https://youtu.be/Sjvlk5EAw4g

Teise päeva õhtuks sõitsime veel rohkem lõunasse, Portimao´sse, kus ööbisime juba uues rannas, Praia da Rocha´s. Kuna looduses viibimine annab no nii palju energiat, otsustasime õhtul kohalikesse baaridesse tantsima minna. Kokku lepitud! Ainus häda oli aga selles, et olime mitu päeva ookeanivees supelnud, lõhnasime nagu kohalikud kalamehed, välja nägime ka umbes nagu oleks just merest välja karanud – juuksed takkus peas, näod päikesest ära põlenud – kes siis nii tantsima läheb?! Portimaos sees asub aga mitmeid hotelle välibasseinidega, kus on ka õuedušid olemas. Nii me siis võtsimegi oma kaks asja – käterätiku ja šampoonid, kõndisime nii muuseas hotelli basseinialasse ja hakkasime ennast pesema! Nii uskumatu kui see ka poleks, mitte keegi ei öelnud midagi!

Tantsud tantsitud, öösuplemised ookeanis tehtud ja soojad riided selga aetud, nii uinusimegi taaskord uues rannas. Just täpselt sellise vaatepildiga ärkasin ma hommikul. Võiks öelda, et see ongi miljoni dollari hotell! Hommikul jätkasime oma teekonda Cascada do Moinho da Rocha poole, kus korjasime kottideviisi apelsine ning mängisime tarzaneid kohas nimega Tavira – Pego do Inferno, Santo Esteväo. See koht on kevadeti tuntud kui imeilusa kose ja jõega paik, praegu – kuumadel ilmadel oli seal kõigest paari meetri sügavune lombike!

Meie uskumatu ja meeldejääv seiklus lõppes aga 5 tundi hiljem, suure kiirustamisega näha päikeseloojangut Nazares (just täpselt seal, kus toimuvad suurte lainete võistlused) aga hoopiski Obidos rannas Foz do Arelho. Jooksime päikesega võidu otse jääkülma ookeani ja veetsime viimased minutid vees.

Kohe kindlasti jään ma mäletama kõiki neid kaljudelt vette hüppamisi, suvalistest kohtades salsatamisi ja hommikuti paljaid ujumisi, kohalike rannapoiste meelt lahutades.

Populaarseimad postitused