Sihtasutus Archimedes Kontakt Otsi

Koju tagasi pöördunud teadlased: tähtis on Eestiga sidet hoida

Mattias Jõesaar

Kristjan Jaagu stipendiumi toel välismaal doktorikraadi saanud arheokeemik Ester Oras (Cambridge’i Ülikool) ja materjaliteadur Glen Kelp (Texase Ülikool Austinis) töötavad mõlemad Tartu Ülikoolis teaduritena. Nad rääkisid, kuidas hakkasid välismaal tegelema täiesti uute valdkondadega ja andsid soovitusi edukaks kandideerimiseks ja tagasipöördumiseks Eestisse.

Glen Kelp ja Ester Oras / Autor: Greta Roosaar


Millega te igapäevaselt tegelete?

Ester Oras (EO): Mina tegelen igapäevaselt arheoloogiaga, uurin sadade ja tuhandete aastate vanust kultuuripärandit, aga kasutan selleks erinevaid loodusteaduslikke meetodeid. Olen analüütilise keemia vanemteadur ning minu uurimisobjekt on muistne materjal.

Uurin arheoloogilist materjali ja mina selgitan analüütilise keemia meetodite abil välja, näiteks mis ajast on see ese pärineb, millega on tegemist. Nii võib teada saada, mida inimesed tuhandete aastate eest sõid, kust nad pärinevad, kuidas nad rändasid, kuidas oma esemeid valmistasid, milliseid tehnoloogiaid kasutasid.

Glen Kelp (GK): Mina lõpetasin doktorikraadi suhteliselt hiljuti [2018. aastal – toim.] ja jätkan sellega, millega doktoriõppes pooleli jäin – arendan metapindasid sensor rakendusteks. Piiriülene koostöö endise juhendajaga vähiraku sensori kallal käib samuti edasi.


Kuidas te jõudsite ühe eriala juurest teisteni? Glen, sa ju said doktorikraadi füüsikas ja Ester oli varasemalt õppinud ajalugu ning sai doktorikraadi arheoloogias?

GK: Tänapäeva konkurentsis on puhaste traditsiooniliste teadustega raske ellu jääda, tuleb leida valdkondi ühendavaid teemasid. Uurimisgrupis, kuhu läksin, ühendatigi bioloogiat, füüsikat ja meditsiini. Sealt sai alguse biomolekulide sensorite arendamine. Kui enne vaadati asja teoreetiliselt, siis lõpuks jõudsime välja biosensoorika ja vähirakkude tuvastamiseni tehnoloogiateni. Minu tööks on kujundlikus mõttes anda vähiravijatele silmad.

EO: Keskkoolis olid minu lemmikud ajalugu ja keemia. Valisin lõpuks ülikoolis ajaloo ning sealt edasi arheoloogia, kuna see võimaldas minevikule n.ö  käed külge panna.

Ma tegin oma doktoritööd ka väga humanitaarsel teemal. Cambridge’is tutvusin arheoloogia ja loodusteadustega tegelevate inimestega ja sain järsku aru, et nende kahe teema vahel on väga hästi võimalik seoseid luua. Varem ei tulnud ma selle pealegi.  

Hakkasin end ise rohkem harima ja sellega tegelevate inimestega suhtlema. Kuna keemiahuvi oli keskkooli päevilt olemas, siis see ei olnud midagi ilmvõimatut. Keemia juurde jõudmine on väga hea näide sellest, kuidas välismaal õppimine pole lihtsalt kraadi omandamine või raamatukogu külastus.

Pärast seda tulingi Tartu Ülikooli järeldoktorantuuri analüütilises keemias. Õnneks siinne analüütilise keemia juhtfiguur professor Ivo Leito oli väga avatud sellisele koostööle ja suuresti tänu temale juhtuski see, et tegelen nüüd analüütilise keemiaga.

Cambridge’i Ülikool / Allikas: goodfreephotos.com


Glen, sa õppisid Kristjan Jaagu stipendiumi toel Texase ülikoolis Austinis. Ester, sina õppisid Cambridge’i ülikoolis. Ühendriigid ja Ühendkuningriik on teadupärast õppimiseks vägagi kulukad sihtkohad. Kas sa oleksite saanud ka ilma stipendiumita seal õppida?

GK: See on kõigile teada, et USA-s ja isegi kõrghariduses on raha A ja O. Ameerikas ei toimu mitte miski, kui raha pole, isegi arsti juures ei saa käia. Ilma Kristjan Jaagu stipendiumita ma sinna minna poleks saanud. Õnneks sain Kristjan Jaagu stipendiumi abil maksta ka õppemaksu. See, milliseid summasid inimesed kõrghariduse eest välja käivad ja kui palju on õpingute lõpuks võlgu, ei suuda siinsed inimesed isegi ette kujutada.

EO: See oli minu elus ikkagi tähtsündmus, et ma sain Cambridge’i ülikooli minekuks stipendiumi. Ma olin kogu aeg alates bakalaureuseõppest õpingute kõrvalt töötanud ja sain aru, et ma ei saa akadeemias teha kõike, mida tahaks.

Kui sain teada, et ma saan Cambridge’i minna ja mulle makstakse kinni elamine ja õppemaks, siis ma tundsin, nagu ma lendan [naerab]! Mis tahes teisel moel oleks see olnud välistatud. See on õudselt vajalik ja äge stipendium, et inimesi toetada! Kuigi just priisata ei saanud, elasin ilusasti ära ja ei olnud probleemi.


Glen, milline on Texase ülikooli tase võrreldes näiteks Tartu Ülikooli doktorantuuriga?

GK: Mis puudutab taset, siis Eestis on väga palju väga kõrgel tasemel tegijaid, aga seal on kõik sellised. Ma pidin läbima üsna palju loengukursuseid esimesel aastal ja see oli üsna karm andmine. Seal oodatakse alati, et oleksid kõige parem. Sinna on kokku tulnud inimesed, kes tahavadki olla parimad. Ma olen alati olnud sisemiselt motiveeritud inimene, aga sain seal teada, mis tunne on olla ka pidevalt väliselt motiveeritud.

Sealne doktorantuur kujunes igapäevaseks töölkäimiseks. See aeg oli ka üllatavalt pikk. Kui alguses vaatasin, et õpe kestab viis aastat, sain koha peal teada, et füüsika doktorantuur lõpetatakse keskmiselt kuue ja poole aastaga. Lõpuks läks mul seitse aastat. Õnneks Archimedes lubas mul seal esialgselt lubatud viie aasta asemel seitse aastat olla. See on küll asi, mida oleks tahtnud enne teada [naerab].

Texase Ülikooli peahoone Austinis / Autor: Larry D. Moore


Kristjan Jaagu kraadiõppe stipendium eeldab, et pärast õpingute lõppu naasete Eestisse ja asute tööle välismaal saadud kraadi nõudval erialal? Kui keeruline see nõue teie jaoks oli? Kas õpingute lõpus tekkis tunne, et tahaks ikkagi koha peale jääda?

GK: Kuna ma seda teadsin, siis see oligi plaan. Polnud probleemi tagasi tulla, kuigi USA-s oli minu valdkonnas tööandjate valik palju laiem. Samas ei tähenda lai tööandjate valik, et tööle saamine oleks lihtne. Need, kellega USA-s koos lõpetasin, ei saanud esimese aasta jooksul keegi erialasele tööle.

Mul polnud pärast doktorantuuri Eestis kohe töökoht olemas, kuid hoidsin seitse eemalviibitud aastat siinse juhendajaga kontakti. Hoidsin end Eesti eluga pidevalt kursis ja teadsin, millised on võimalused siinses akadeemilises maailmas. Selle abil leidsin Eestis inimestega ühise keele ja ühise tee. Võimalused arenevad Eestis tunduvalt kiiremini, kui nendes ülikoolides, kus ma USA-s olin, sest seal on need võimalused juba ammu loodud.

EO: Mul oli samamoodi – kuna see tingimus oli juba teada, siis see polnud piirang, vaid andis selge plaani Eestisse tagasi tulla. 

Mina tundsin, et keemia ja arheoloogia sidumise valdkonnas annab midagi väga suurt ära teha. See on pulbitsev pott, kus on palju võimalusi end teostada. Seetõttu lõin ka professor Leitoga kontakti väga varakult.


Kuidas te kommenteerite stipendiumiga seotud asjaajamist? Kui keeruline see oli?

EO: Suhtluse poole pealt pean ütlema kiidusõnad – Archimedes on väga vastutulelik ja alati valmis arvestama muutuva elukorraldusega. Ettepanekuid võetakse väga hästi kuulda. Nüüd on ka reeglid leebemaks läinud, mis teeb asja stipendiaatidele veelgi lihtsamaks. Samuti on taotlemine lihtsamaks läinud – vanasti aeti asju paberi peal, täna saab üle veebi taotluse esitada.

Minu jaoks oli veidi keeruline doktorantuuri jaoks järje ajamine, mis kuupäeval sa täpselt midagi tegid. Ma käisin vahepeal välitöödel ja seetõttu ei olnud pidevalt oma koduülikoolis ja seda oli keeruline põhjendada.

GK: Minu jaoks ei olnud asjaajamises midagi keerulist. Algul avalduse kirjutamise ajal olid mõned ebatäpsused, aga need said lahendatud. Vahearuanne oli nagu lühikokkuvõte oma tööle, mida kasutasin edaspidi mujalgi. See pani mõnes mõttes end kokkuvõtteid tegema.

Olen näinud palju aruandlusi ja see oli suhteliselt mõistlik. Mis puudutab täpsete kuupäevade lugemist, siis seda nõudis meilt viisa tõttu niigi USA ametkond ja seda pidi niikuinii tegema. Eesti-poolne aruandlus oli sellega võrreldes ikka lihtne.


Kas ja kuidas tunnetate praegu Eestis töötades välismaise kogemuse mõju?

EO: Minu meelest oli see pääsemine konnatiigi mentaliteedist. Kui mul poleks seda kontaktide võrgustikku ja kogemust, oleksin ilmselt täna siin õnnetu. Praegu olen kursis, mis toimub tipptegijate laborites, olla nendega ühenduses, saada tagasisidet ja koos kirjutada projekte. Ma pole kindel, kas ma üldse oma erialaga täna tegeleksin, kui oleksin Eestisse jäänud.

GK: Mul on raske ennast võrrelda, kuidas ma oleks siis olnud, kui poleks sinna läinud. See oli lihtsalt üks võimalus, mis muutis mind teistsuguseks inimeseks – ma loodan, et paremaks nii endale kui teistele. Ilmselt andis see juurde julguse mõelda laiemalt.


Mida soovitaksite neile, kes praegu kandideerivad Kristjan Jaagu stipendiumile? Kas on midagi, mida oleksite tahtnud ise enne kandideerimist teada?

EO: Esiteks: kui on tahtmine ja soov Eestisse tagasi tulla, tuleks siinse rühmaga kontakti hoida.

Teiseks: märgata, kasutada ja luua ise endale võimalusi. Käige ja kuulake korüfeesid ja tipptegijaid.  Seda võimalust meil Eestis tihtipeale pole, sest neid pole meil paratamatult võimalus Eestisse kutsuda.

Kolmandaks: ülekantavad oskused – mina harisin end küll väga palju ajakasutuse, enesekehtestuse, kiirlugemise, projektikirjutamise ja keelte vallas. Nendest on tulevikus hästi palju kasu.  Kui vähegi aega ja energiat üle jääb, siis tuleks nendega kindlasti välismaal tegeleda.

Kandideerijale tuletan meelde, et julge hundi rind on rasvane. Oluline on minna sinna, kuhu tahad minna, sest siis on motivatsioon kõrgem. Mõelge varakult doktoritöö sisule ja vormile. Samuti tuleks leida juhendaja, kellega on kohe alguses hea klapp. Kui alguses suhtlus ei suju, siis elu näitab, et seda ei juhtu edaspidigi. Meeskond on väga oluline.

GK: Polegi suurt midagi lisada. Põhiline on see, et võimalusi tuleb kasutada. Pelgalt teadmisest, et võimalus on olemas, ei piisa.

Kristjan Jaagu stipendiumiprogramm on Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Sihtasutuse Archimedes koostöös algatatud riiklik stipendiumiprogramm, mille eesmärgiks on tugevdada Eesti kõrgkoolides pakutava hariduse rahvusvahelisust ja lõpetajate konkurentsivõimet tööturul.

Populaarseimad postitused